Skip to content
Words Without Borders is an inaugural Whiting Literary Magazine Prize winner!
from the April 2018 issue

Neverland

Boikott

Roman tahtis kindlasti sünnitusele kaasa minna, ta soovis ise lapse vastu võtta, et tema ja lapse vahel poleks võõ- raid käsi. Liiga palju oli teisi inimesi tal elus ees olnud ja teda takistanud jõudmast millegi oluliseni. Nüüd tahtis Roman olla esimene, lõigata läbi lapse nabanööri. Roman ei teadnud, kas Sigrid üldse tahab teda haiglasse kaasa. Nähes, kui eemalolev on teinekord Sigrid, mõtles Roman, et ilmselt ikka ei taha. Kuid ta mõtles ka, et kui aeg kätte jõuab, küll siis Sigrid vajab teda ja helistab. Roman hoidis kogu aeg telefoni sees.

Hommikul vaatas Roman esimese asjana kohe telefoni. Ei midagi. See oli pettumus, mis kasvas edasi ärevuseks ja vihaks. Aga tema nägu ei väljendanud midagi, see oli justkui hangunud, seda juhtus. Peale üht perekondlikku koosviibimist avastas Roman, et ta näolihased enam hästi ei liigu ja tal puudub miimika ning ta ei suuda enda emotsioone väljendada. Ta võis tunda näiteks rõõmu ja naerda, järgmisel hetkel tuli peale justkui kangestus, näkku jäi püsima vaid veider valulik grimass. Sellepärast kontrollis ta tihti oma põski, lõuga, laupa, huuli. Et ta füsiognoomia jukerdas, segas teda väga, sest nüüd oli tal veelgi raskem teiste inimesteni jõuda ja ennast arusaadavaks teha. Kas ta üldse jõuab kunagi Sigridini? Kas ta suudab end näidata sellisena, nagu Roman ise ennast näeb ja tunneb?

Võibolla tulevikus tuleb see liikumatus mulle isegi kasuks, mõtles Roman, sest aeg on selline. Seda saaks ära kasutada pokkeris, aga ka kõikjal mujal, kus peab kas bluffi ma või siis ei tohi saladusi reeta, näiteks luures või sõjas. Me ei tea, mis tulevik toob. Mis saab Sigridiga ja mis saab Eesti julgeolekust? Kas ta saab oma lapsele lubada, et Eesti Vabariik aasta pärast veel eksisteerib? Ei olnud mitte mingisugust garantiid, Venemaa näitab võimu, sõjamasin on läinud liikvele. Roman tundis, et niisama istuda ja seda pealt vaadata enam ei saa! Krimm on läinud, Ukraina sõjavägi neverland 37 lihtsalt vahtis pealt, kogu Euroopa, kogu maailm vaatas pealt, kuidas ühest riigist sõidetakse üle.

Roman jälgis internetis Perekooliga vaheldumisi välispoliitikat. Süüriat ja ka kõike muud, peamiselt muidugi Ukrainat. Iga päev, tihti isegi öösiti vaatas ta uudistesaitidelt rindekaarte ja jälgis, kuidas Ida-Ukraina rindejoon valgub laiali nagu vereplekk. Peale Krimmi Donetsk, Sverdlovsk, Lugansk… Varsti on nad Kiievis väljas. Euroopa oma mannetute sanktsioonidega Venemaa vastu on sama jõuetu kui mu nägu.

Roman tundis, et ta peab tegutsema hakkama, enne kui on juba liiga hilja, enne kui meid jälle kusagile sakslastele või venelastele maha mängitakse! Nii nagu talle ei meeldinud Putin, ei meeldinud talle ka Merkel, kes oli vastu, et Eestisse moodustataks uued ja suuremad NATO sõjaväebaasid. Kogu Euroopa Merkeliga eesotsas on kas loll või pime, aga kindlasti liiga viisakas. Siin ei ole vaja ajada enam diplomaatiat: kui Putinil on sõjanui käes, ei piirdu ta vaid Ukrainaga, vaid ta tahab taastada Nõukogude Liidu terves ulatuses! Kas tõesti osutub tõeks, et me ei suuda olla kauem iseseisvad, kui me olime esimese Eesti Vabariigi ajal?

Mida rohkem Roman uudiseid jälgis, seda enam tundis ta viha ja meeleheidet ning ta küsis endalt: mida saaksin siin teha mina? Ka tema oli sõjas ja ta ei ostnud enam ühtegi Venemaal toodetud asja, ei õlut, ei viina, isegi piimatooteid, kuhu olid trükitud venekeelsed etiketid. Ka ei lugenud ta enam vene kirjandust ega vaadanud fi lme, kus mängisid vene näitlejad või mis olid tehtud Venemaaga koostöös. Roman boikoteeris ka neid Lääne fi lme, kus mängisid ülejooksikud. Roman otsis oma kogust välja Putinimeelsete Steven Seagali ja Gerard Depardieu fi lmid. Osa fi lme oli videokassettide peal, osa plaatidel.

 Ta läks garaaži ja keeras ükshaaval need kassetid ja plaadid kruustangide vahele. See pakkus talle lapselikku rõõmu ja hetkelist rahuldust. Aga kusagilt pidi ju alustama. Ja ta alustas Depardieust. Filmi „Raudne mask“ keeras ta kruustangidega nii kaua, et kassett 38 urmas vadi juba ragises. Siis võttis ta elektrihöövli, reguleeris tera lõikesügavuseks pool sentimeetrit, nii palju kui vähegi sai, ja hööveldas kasseti lihtsalt laastudeks. Seda tegi ta ka „Asterixi“ DVD-ga. „Napoleon“, mida Roman oli kunagi nautinud, hakkas talle kuidagi eriti vastu, Napoleon, Depardieu, Putin, kõik nad sulasid kokku. Seda nii ülekantud tähenduses kui ka otseses mõttes. Roman süütas leeklambi ja kuumutas DVD-d nii kaua, kuni plastmass hakkas vaikselt lainetama. Viimaks plaat süttis. Roman lasi sel rahulikult lõpuni põleda. Seejärel oli järg Seagali käes. Tema jaoks ei vaevunud Roman isegi kruustange lahti kruvima, sest Seagal oli näitlejana palju üheplaanilisem kui Depardieu, lihtsalt üks lihamägi. Roman asetas plaadi plaadi, kasseti kasseti järel alasile ja tümitas Seagali suure kuvaldaga. „Marked for Death“. „Nii on,“ kommenteeris Roman ja tükid lendasid. „Hard to Kill“. „No mitte nii raske!“ Haamer langes, plastik krigises ja kiuksus. „Above the Law“, „A Dangerous Man“, „Against the Dark“. Nad kõik said oma osa, kuidagi pidi pimedusele vastu astuma! Pealegi olid Romanile alati rohkem meeldinud Stallone ja Schwarzenegger ja isegi Van Damme, mitte Seagal, kelle tükid vedelesid nüüd koos teise reeturi riismetega rauast töölaual ja külmal betoonil. See on äraandja saatus! Roman tundis, et sellest kõigest on ikka veel vähe.

Tegelikult tundis ta peaaegu kogu aeg, et midagi on vähe, et ta on üldse kõigest olulisest ilma jäetud. See sai alguse lapsepõlves ja ajaga aina süvenes. Romani vanem vend oli temast kõvasti suurem, jõudis ja tegi kõike rohkem, sai rohkem tähelepanu ning ka sõi rohkem. Mitte et Roman oleks kunagi näljas olnud, aga tunne oli selline, selline ilmajäetuse tunne. Et temast minnakse lihtsalt mööda ja talle langevad osaks vaid pudemed, venna ärakantud riided. Ema ja isa põhjendasid seda sellega, et Aleks on ju suurem: „Kui sina oleksid vanem, siis saaksid sinu riided pärast temale.“ Seda ei saa ilmaski juhtuma, teadis Roman. Ja kõik need riided, mida Roman oleks vennalt soovinud, nagu näiteks lumepesukad ja teksatagi suure Iron Maideni embleemiga seljal, kandis Aleks neverland 39 nii ribadeks, et Romanile jäid vaid nööbid. Iron Maideni embleemi harutas Aleks lahti ja pani juba uue tagi külge.

 Romani suhtlus vennaga oli nüüdseks peaaegu olematu, nad ei helistanud lihtsalt niisama teineteisele ega saanud kokku ega joonud paari õlut. Nad nägid teineteist ainult siis, kui pidi, näiteks ema-isa sünnipäevadel. Ja siis tundis ta jälle seda sama tunnet, et vend sööb rohkem ja räägib rohkem ja talle pööratakse üldse palju rohkem tähelepanu. Kui Roman midagi ütleb, siis teda küll kuulatakse veidi, peagi jääb jutt katki, sest Aleksil on öelda midagi palju huvitavamat. Üldse aimas Roman, et alles siis, kui tema seltskonnast lahkub, räägitakse neid kõige olulisemaid asju. Või siis räägitakse temast ja naerdakse.

Roman oli sündinud 1971. Ta tuli võitjate põlvkonnast, kes kasutasid ära juhust ja aega, müüsid vahvleid ja suhkruvatti ja sinimustvalgeid rinnamärke, hiljem asutasid panku ja fi rmasid ja aktsiaseltse, ostsid kokku kinnisvara ja maad. Roman ei osanud siis midagi sellist teha. Vanaema kingitud EVP-de eest ostis ta endale kaheksakümne teise aasta Honda Prelude’i. Taga kapoti peal oli kiri: „Th ird Generation, Special Edition“. Auto oli toodud Rootsist, nagu neid sel ajal ikka toodi. Ja kuigi autoga täitus Romani esimene suur salaunistus, aimas ta, et see on Rootsist varastatud. Sest kuidas ta muidu sai nii odav olla? Roman ei hakanud ka pikemalt uurima, vaid vajutas, nii palju kui torust tuli, ja kuulas kassettmakist Europe’i laulu „Th e Final Countdown“.             Romani teine unistus oli olla tõeline eestlane. Ema oli tal puhas eestlanna, Mare. Aga isa – Anton – oli pooleldi venelane. Antoni isa elas kusagil Lõuna-Eestis ja oli eestlane, ema oli aga venelane ja elas Leningradis. Ja kui Anton saadeti aega teenima Tartusse, siis oli tal hea meel, sest seal oli ka kusagil tema isa. Anton teenis aega Raadil lennuväes, hiljem saigi temast lendur. Siin kohtus ta ka Marega ja nii jäigi Eestisse. Isa õppis eesti keele küll ära, kuid aktsent on tänapäevani selline, et kui ta räägib, oleks suus nagu midagi väga kuuma ja pehmet. Poistele otsustasid nad panna sellised nimed, mis oleksid rahvusvahelised – Aleksander ja Roman.

Ja kuigi Roman ei osanud minna kaasa võitjatega, teha endale õigel hetkel raha ega fi rmat ega tõusta kuhugi kõrgemale positsioonile, elas ta sügavalt kaasa taasiseseisvumisele. Ta käis kaheksakümne üheksandal aastal Tartu levimuusikapäevadel, sattus sellest energiast ja lippudest ja isamaalistest lauludest vaimustusse, läks üleüldise eufooriaga kaasa, oli lava ees, ühes käes lipp, teises ühe neiu käsi, ja karjus kaasa laulda: „Isamaa ilu hoieldes, vaenlase vastu võideldes!“ See oli nagu psühhoos, sel hetkel tundis Roman, et ta on millegi tõelisega seotud! Ta on üks osa tervikust, on millegi suure ja võimsa keskel.

 Vastu hommikut käis ta selle sama tüdrukuga, kelle käest ta hoidis ja enam lahti lasta ei tahtnudki, Emajões ujumas. Ja see oli esimene kord, kui Roman oli seotud ja ühendatud naisega ja nii täituski tema kolmas, suurim unistus. Jõe pealt tõusis udu, päike hakkas koitma, nad olid just veest tulnud, tüdruk istus talle sülle, võttis oma märja Ultima Th ule särgi seljast, nii et tema rinnanibud jäid täpselt Romani silmade kõrgusele. See oli Romani jaoks võimas ja avastuslik hetk, kus ta tundis, et mitte kedagi ei ole tema ja maailma ja nende rindade vahel. Siin on tema, Roman! Kuigi tüdrukule oli ta öelnud, et ta nimi on Andres. Hiljem oli Roman seda isegi kahetsenud, aga ka mõelnud, et kas ta siis, kui ta oleks öelnud oma tõelise nime, oleks saanud keppi? Oli õige, et ta ei riskinud. Nõnda oli sellel päeval küljes ka väike plekk. Roman oli ikka soovinud tagasi seda päeva ja võimast tunnet, kus me oleme kõik koos ja vajalikud ja ajame ühte asja. Nüüd, aastakümneid hiljem, kui ta oli leidnud Sigridi, kes ootas tema poega, oli tal see tunne kogu aeg! Ainult Venemaa tegi ärevaks.

Roman korjas garaaži põrandalt harja ja kühvliga Seagali ja Depardieu tükid kokku, pani ukse lukku ja läks tuppa. Sigrid oli Romanile öelnud, et ta täna ei tuleks, ta tahab magada. Roman neverland 41 aktsepteeris Sigridi soovi täielikult. Mida siis teha? Romani süda tagus, meelekohal tuksus veresoon. Ta otsustas astuda ühe olulise sammu ja liituda Kaitseliidu Tartu Maleva Elva Malevkonnaga. Paljud olid viimasel ajal astunud kaitseliitu. Ka Roman oli selleks valmis. Ta käis duši all, astus vannist välja, kuivatas end ja tundis, et põrand on külm. Suvi oli läbi saamas. Enne minekut käis Roman tehnoruumist läbi ja lülitas gaasikatla sisse.

 

Hakklihamaa

Kui Margo oli ema juurest tulnud ja surnuaiast tagasi jõudnud, seisis ta oma suvila köögis ja püüdis rahuneda. Ta oli särgi ja isegi pulloveri läbi higistanud, konutas akna all, ei vaadanudki kuhugi, vajus justkui letargiasse. Kogu maailm liikus aina kaugemale, järjest vähem häirisid teda maha kukkuvad õunad, rohtukasvanud aed, kõik oli nii eemal, nii võõras ja tähendusetu. Ainus, mis Margole oli jäänud, oli tema isu ja hakkliha. Igal hommikul võttis ta sügavkülmast ühe nutsaku ja pani lauale sulama. Hakkliha ei saa sind reeta ega maha jätta, ega jalaga munadesse taguda, kui ta on üles sulanud, ta on nii pehme, sa võid temaga teha, mida iganes soovid, ta ei hakka vastu, ei vaidle, ei süüdista.

Kuigi sügavkülm oli täis, ostis ta alati linnas käies värsket hakkliha. Täna ta käis linnas, täna ta tundis, et on valmis sööma boeuf à la tartar’i. Margo pan hakkliha kaussi, keeras soolatoosist mõnusa raginaga soola, puistas pipart, segas. Lisaks veel üks purustatud küüslauguküüs, veidi hakitud sibulat. Retsept soovitas ka soolakurki ja kappareid. Margo tundis, et see oleks üleliigne ja tuleks juba tema ja hakkliha vahele. Ta vormis hakklihasegust biifsteegi, asetas taldrikule ja vajutas hakkliha keskele lohu, sinna pidi minema toores muna. Ka selleks polnud Margo veel valmis, muna peab olema kas praetud või keedetud, ja jättis muna ära, las olla pealegi hakkliha sees lohk, justkui oodates, et midagi peaks sinna tulema. Meie kõigi sees on lohke ja auke, südames, hinges. Harva, kui me teame, kuidas ja millega neid täita.

Margo asetas taldriku enda ette lauale ja nuusutas, värske purustatud pipra ja küüslaugu ja sibula ja hakkliha lõhn täitis ta sõõrmed, kõik ta meeled. See näis nii täiuslik. Millegipärast ta tahtis seda süüa lusikaga. Sõi aeglaselt, iga suutäit nautides. Ta oli söömise juba lõpetanud, ta kõht oli täpselt täis. Maitse, mida ta igas suutäies oli tundnud, kestis ikka edasi ja edasi ja lausa kandis teda. Margol oli tunne, et ta on jälle kusagil filmis. Film on meeldiv, lausa kaunis ja see ei olnud klišee, vaid ainulaadne, ainult tema oma, ta ise mängib seal ennast ja ka ise vaatab ennast. Ja ta polegi mingi suvaline löntis töll, kes on suvilasse unustatud, vaid on seotud millegi olulise ja suurega, ta sai aru, milles kogu asi on! Enam ei olnud ta köögis, vaid kõndis imelisel aasal, jalgealune oli nii pehme, rohi oli just paraja kõrgusega, ei ühtegi mädanenud õuna. Nii kerge oli kõndida, eemal paistis linn oma müüride ja tornidega, lehvisid lipud. Peavärav oli avatud, Margo astus edasi, linnakodanikud peatusid, vaatasid teda ja vaikisid. Margo jõudis linnaväljakule ja seisatas. Ta juhatati kuninga lossi. Kõik see küll meeldis talle, kõik oli nii kerge ja imeline, kuid teda vaevas küsimus, mis linn see on, mis inimesed need on, miks ta ise siin on? Kuningas, kelle nägu oli kuidagi nii tuttav, võttis ta vastu ja pani enda kõrvale istuma. Esmalt nad vaikisid, siis kuningas tervitas teda:

„Tere tulemast Hakklihamaale!“

„Tänan teid küllakutse eest,“ vastas Margo tänulikult, kuid ülemäära pingutamata. Isegi unes ei suutnud Margo tunda end hästi ja öelda õigeid asju õigel hetkel. Oma loengute tekstid kirjutas ta mitu korda läbi, õppis pähe, ei mingit improviseerimist, isegi naljad kirjutas ta oma loengutesse sisse. Siin kuninga ees aga oli korraga uskumatult hea ja kerge olla:

„Mul on tunne, justkui oleksin ma peale pikki rännuaastaid koju jõudnud.“ Kuningas noogutas, ootas veidi, enne kui uuesti midagi ütles, aega oli küll, kiiret polnud kuhugi.

„Aga ikka veel ei ole sa kohal, ikka veel tuleb sul ette võtta rännakuid ja retki. Ikka veel on käimata teid ja avastamata maid!“

Margo noogutas, mis siis, et ta ei teadnud, mida sellest arvata, et ta peab veel rändama. Kuningas nägi, mida Margo mõtleb, ja lisas:

„Meil kõigil on siin ilmas, või siis seal, oma ülesanne. Ja meist keegi pole kohal enne, kui me oleme täitnud oma ülesande.“

„Hea kuningas, mis siis on minu ülesanne, mis on see rännak, kuhu viib mu tee?“

Margo otsekohesus ei pahandanud kuningat, üldsegi mitte, kuningas noogutas hea tahte märgiks.

„Mina olen Hakklihamaa valitseja, kõik, mida sa siin riigis näed, on tehtud hakklihast, ka meie sinuga.“ See oli Margo jaoks üllatus. „Jaa-jaa, ka meie sinuga, kõik me oleme hakklihast, ma olen teid kõiki teinud hakklihast. Aga mitte see ei ole oluline. Oluline on tee, kuigi ka see on hakklihast.“

Jälle tekkis Margol küsimus, kas see, mida kuningas räägib, on metafoor:

„Hea kuningas, ons see kõik üks mõistujutt?“

„Ta võib olla nii või naa, tõsi on, et kõik on siin tehtud hakklihast. Hakkliha on parim, millest midagi teha. Aga hakkliha tuleb täita mõtte ja tähendusega! Alles siis hakkab hakkliha elama ja õitsema. Alles siis suudab ta olla ilma tagamõtte või omakasuta õnnelik, nautida hetke, haarata päeva, kasutada päeva. Oled sa tundnud omakasupüüdmatut andumist, oled sa ise seda pakkunud?“

Kuningas pööras oma pilgu Margole ja ta tundis kuningas ära oma isa:

„See oled sina, isa!“

„Mina-mina, vasta nüüd mu küsimusele. Oled sa kellelegi pakkunud

omakasupüüdmatut naudingut?“

Margo vaikis viivu ja mõtles.

„Ega vist,“ vastas ta viimaks ja muutus kurvaks.

„No vaat!“ lisas veel kuningas. „Sa oled oma aia unarusse jätnud!“

„See on tõsi.“ Margole meenus tema aed, heinaks muutuv rohi, õunad.

„Aga mida ma pean siis tegema, isa?“ ahastas Margo. „Kas kõigepealt niitma, või õunad ära korjama?“

„Ei seda ega teist!“ Kuningas tundus isegi nagu hoolimatu. „Aed, mille sa sööti oled lasknud, pole siit riigist.“

„Kust siis, kus on see aed, mida ma pean harima?“ Kuningas ei vastanud. Miks ta ei vasta? „Isa, aita mind, ma nagu ei saa aru, ütle ometi, mida ma pean tegema! Millega ma saan täita auke oma hakklihahinges!“

„Aga miks ei ütle, ikka ütlen. Selleks ma sind kutsusingi.“

 

Margo ootas, pidas hinge kinni ja ootas. Kuningas vaatas oma vanade ja hallide hakklihasilmadega, mis on näinud kõike, otse Margo silma sisse, lausa silmapõhjast läbi, ja ütles selle välja:

„Sa ei oska naistega käituda!“

„Tohoh!“ ehmus ja üllatus Margo. „Mismoodi?“

„Vaat, niimoodi! Sa pole pakkunud neile rahuldust!“ Jube nõme oli olla, mida teha, ei tea, ja kuningas ka ei aita, on isegi kuri.

„Sinu tee ja ülesanne on minna tagasi oma maale ja anda tagasi kõik need orgasmid kõikidele nendele naistele, kellega sa oled vahekorras olnud ja kelle sa oled jätnud ilma rahulduseta!“

„Ah nii!“

Margo vajus ära, midagi sellist ei olnud osanud ta oodata. Kuningas noogutas:

„Niikaua kui sa ei ole oma ülesannet täitnud, oled sa lihtsalt täna hommikul köögilauale üles sulama võetud hakklihakotike!“

„Ma käisin täna turuhoones!“

„Kus sa käisid! Ega siis värske hakklihaga sihukest jampsi ei näe! Hästi, on, nagu on. Sa pead minema.“

Margo sai aru, et kõik, mida kuningas ütles, on tõsi, aga ikkagi, kust alustada?

„Mine nüüd, sind oodatakse?“

Kuninga vastuvõtt oli lõppenud, saadikud, kes olid kogu jutuajamise jooksul veidi eemal seisnud, astusid nüüd lähemale. Margo tõusis, suur segadus valitses ta hinges:

„Kes mind ootab? Kuhu ma pean minema?“

„Eks ikka minu maa neitsite juurde, kes küll enam pole päris neitsid. Nemad õpetavad sind.“

„Ei tea, pole vast vaja.“ Esmalt tundus see mõte Margole nii vastumeelne.

„Kuidas siis, ikka on vaja! Sa, mees, ei tea isegi, kus on G-punkt!“

„Tean küll!“ valetas Margo ja sai samal hetkel aru, et kuningas näeb teda läbi, nagu ta kõike on näinud, ega vaevu isegi vastama. Saadikud juhatasid Margo läbi tõrvikutega valgustatud koridoride Hakklihamaa neitsite juurde, kes esimese asjana kiskusid lõhki tema nõmeda T-särgi.

Read more from the April 2018 issue
Like what you read? Help WWB bring you the best new writing from around the world.